Neoklassikaline ja klassikaline interjöör: valiku juhend

Neoklassikaline ja klassikaline sisekujundus ei tähenda lihtsalt rohkete kaunistuste lisamist. Klassikaline käsitlus tugineb arhitektuursele korrastatusele, sümmeetriale, telgedele ja vormide hierarhiale. Neoklassitsism seostub eriti antiikse arhitektuuri uuesti väärtustamisega ning kasutab sageli selgemaid pindu, korrapäraseid jaotusi ja mõõdukat ornamentikat. Mõlemas suunas tuleb enne dekoratiivse elemendi valimist määrata ruumi põhiteljed, uste ja akende rütm ning mööbli paigutus.

Kolm levinud sambakorda erinevad oma vormikeele poolest. Doorika sammas on üldiselt kõige rangema ja raskepärasema iseloomuga ning selle kapiteel on tagasihoidlik. Joonia korda tuntakse voluutide ehk spiraalsete külgmotiivide järgi. Korintose kord on detailsem ja taimse akantuselehe motiiviga. Dekoratiivne pilaster või sammas ei muuda ruumi kandekonstruktsiooni ning sammaste kasutamisel tuleb selgelt eristada visuaalset arhitektuurset motiivi tegelikust kandeelemendist. Ajaloolise täpsuse saavutamiseks tuleb valida üks domineeriv kord, mitte segada juhuslikult eri ajastute ja vormikeelte detaile.

Neoklassikaline ja klassikaline elutuba toimib paremini siis, kui seinte, lae ja põranda dekoratiivsed elemendid moodustavad ühe kompositsiooni. Karniis või laeprofiil lõpetab seina ülaosa, laerosett rõhutab valgustit või ruumi keskset telge, pilastrid ja seinaraamid loovad vertikaalse rütmi ning sokkel kaitseb seina alumist osa ja seob selle põrandaga. Ükski neist elementidest ei tohiks olla valitud ainult kataloogipildi järgi.

Profiili visuaalne kaal peab vastama ruumi kõrgusele, akende suurusele, ukseavadele ja mööbli mõõdule. Madalamas ruumis võib liiga sügav karniis vähendada lae visuaalset kõrgust, samal ajal kui avaras ruumis võib liiga õhuke profiil jääda arhitektuurse tausta suhtes nõrgaks. Pilastrite asukoht peaks toetama avade, niššide või mööblirühmade telgi, mitte tekitama juhuslikku vertikaalset rütmi. Laerosett sobib keskse valgusallika ümber ainult siis, kui selle läbimõõt ja ornament ei konkureeri valgusti ega laeprofiiliga. Sokkel, seinapaneelid ja uksepiirded tuleb üle vaadata koos, sest nende omavaheline kõrgus ja sügavus mõjutavad kogu elutoa proportsiooni.

Neoklassikaline ja klassikaline sisekujundus vajab laeprofiili valimisel ruumipõhist hindamist, sest kõigile kodudele sobivat ühtset sentimeetri- või protsendireeglit ei ole. Esmalt tuleb vaadelda puhast laekõrgust, ruumi pikkust ja laiust, akende ülemist joont, uksepiirdeid, valgustust ning seda, kui palju mööblit seinte lähedale paigutatakse. Seejärel saab hinnata, kas profiil peaks olema peenelt varju loov või tugevamalt reljeefne.

Laeprofiili alumine serv võib moodustada selge ülemineku seina ja lae vahel, kuid selle tegelik kõrgus tuleb siduda valitud toote ristlõikega ning ruumi arhitektuuriga. Laeroseti puhul tuleb arvestada valgusti mõõdu, elektriühenduse asukoha ja vaatepunktiga. Pilastrite kõrgus peab visuaalselt suhtlema ukse- ja aknaavadega; liiga lühike element näib juhusliku dekoratsioonina ning liiga domineeriv element võib muuta seina raskepäraseks. Enne lõplikku tellimust on mõistlik koostada seinast ja laest mõõtkavaline vaade või digitaalne mudel. Nii saab kontrollida varjude, liitekohtade ja dekoratiivsete telgede sobivust enne materjali paigaldamist.

Neoklassikaline ja klassikaline sisekujundus ei eelda alati rikkalikku ornamentikat. Kaasaegses tõlgenduses kasutatakse sageli lihtsama ristlõikega karniisi, mõõduka sügavusega seinaprofiile ja selget sümmeetriat. Ajalooline viide võib säilida teljestikus, paneelijaotuses, pilastrite rütmis või uksepiirete vormis, kuigi ornament jääb tagasihoidlikuks. Selline lähenemine sobib eriti ruumidesse, kus soovitakse ühendada klassikaline arhitektuurikeel tänapäevase mööbli, siledate pindade ja vähese värvikontrastiga.

Varjatud valguse puhul tuleb jätta valgusallikas otse vaateväljast välja ning kontrollida, kuidas valgus langeb seinale, laele ja profiili üleminekule. Profiili kuju peab võimaldama valgusti paigutust vastavalt kasutatavale süsteemile; seda ei saa otsustada ainult välimuse järgi. Valgustuse kavandamisel tuleb arvestada hooldatavuse, elektripaigalduse, ventilatsiooni ja võimalike varjudega. Liiga sügav või valesti paigutatud profiil võib tekitada ebaühtlase valgusjoone. Lihtne profiil ei tähenda juhuslikku paigutust: kaasaegne neoklassitsism vajab endiselt korrastatud telgi, korduvat mõõdurütmi ja seost põrandaliistu, uste ning akende vormidega.

Neoklassikalise ja klassikalise sisekujunduse dekoratiivprofiilid võivad olla valmistatud jäigast suletud pooridega polüuretaanist. Materjali tihedus on 150-220 kg/m³, mõõtmete stabiilsust on testitud vahemikus -20 °C / +70 °C ning veeimavus on alla 1%. Veeimavus alla 1% ei tähenda absoluutset veekindlust ega asenda ehitise hüdroisolatsiooni. Tehasest saabuv toode on krunditud; lisakrunt võib olla vajalik vastavalt värvisüsteemile ja aluspinnale.

Paigaldamisel peab pind olema puhas ja kuiv. Liitekohad lõigatakse 45-kraadise nurgasaega või -lõikega vastavalt ühenduse geomeetriale. Kinnituseks kasutatakse polüuretaanile mõeldud montaažiliimi; silikoon ei sobi selle juhise kohaseks ühenduseks. Profiil tuleb lisaks liimile alati mehaaniliselt kruvidega kinnitada. Pärast ühenduste täitmist tehakse pahteldus, lihvitakse 180-220 liivapaberiga, kantakse krunt ning viimistletakse kahe värvikihiga. Välispaigalduses on UV-kindel värv kohustuslik. Sambaid ja pilastreid tuleb käsitleda dekoratiivsete elementidena: need ei kanna hoone, vahelae ega katuse koormust. Arvestada tuleb siiski toote enda massi ja ühendustele tekkivaid koormusi ning valida kinnitus vastavalt aluspinnale ja toote juhendile.

Neoklassikalise ja klassikalise sisekujunduse projektides võivad mõõtude, aluspindade, viimistluse ja paigaldustavade erinevused riigiti märgatavalt mõjutada töökorraldust. Enne tellimist tuleb kontrollida tegelikke seinapikkusi, nurkade sirgust, lae tasapinda, avade asukohti ning seda, kuidas profiilid hoonesse transporditakse ja pakendist välja võetakse. Eriti pikkade või detailsete elementide puhul tuleb ette planeerida ligipääs, hoiustamine ja kaitse löökide eest. Toote sobivust ei tohi eeldada üksnes sarnase välimuse põhjal; vajalik on konkreetse mudeli ristlõike ja paigaldusjuhendi kontroll.

Keerukama ruumi puhul teevad professionaalsed meeskonnad mõõdistamise ja analüüsi tasulisena. Töö võib hõlmata XGRID-punktipilve ning Artec Ray, Spider 2, Eva või Leo täppisskannerite kasutamist. Vajaduse korral skannitakse kogu ruum ja konstruktsioon 3D-kujul, modelleeritakse keskkond täpselt skannitud toodete mudelitega ning koostatakse esitlus ja visuaalne kujundus. Töö maksumus määratakse pakkumisega asukoha, pinna ja detailitaseme järgi. Tasuta on ainult hinnapakkumise koostamine. Selline protsess aitab vähendada olukorda, kus ajaloolise motiiviga profiil tuleb tellida, kuid tegelik sein, lagi või liitekoht ei võimalda kavandatud kompositsiooni paigaldada.